14. nädal: Andmeturve

Käesoleva nädala teemaks on andmeturve. Tuleb tõdeda, et tegemist on tõenäoliselt kõige olulisema valdkonnaga, mis meie arvutisüsteeme ja Internetti võiks puudutada, kuivõrd arvutite ja Interneti nii ulatuslik kasutamine eeldab usaldust selle tehnoloogia vastu. Kui usaldust tehnoloogia vastu pole, siis ei saa olla ka toimivat Internetti ega arvuteid. Seetõttu tuleb kõigil kasutajail (pean silmas kõiki osapooli, kes arvuteid ja Internetti kasutavad) investeerida palju ressursse turvalisusse. Samas on juba eos kõigesse sisse kirjutatud konflikt kasutajamugavuse ja turvalisuse vahel. Seega tootjad peavad pakkuma välja järjest mugavamaid lahendusi seal juures turvalisuses järeleandmisi tegemata. Võibolla isegi vastupidi – turvalisust tuleb pidevalt tõsta, kuivõrd pahalaste vahendid ja oskused muutuvad ka järjest paremaks.

Selle nädala ülesandeks on vaja valida välja üks IT-turvariskidest ja analüüsida seda „Mitnicki valemi“ seisukohast. Kevin Mitnick toob välja kolm komponenti, millest kõigile peab olema tähelepanu pööratud, ilma milleta ei ole võimalik turvalisust arvutimaailmas tagada. Nendeks on tehnoloogia, koolitus ja reeglid, millest ükski ei tohi olla null ega nullilähedane, kuivõrd keti tugevust saab mõõta üksnes selle kõige nõrgema lüli järgi.

Läheksin sel nädalal varaste töömaale ja käsitleksin teemat, mis puudutab võtmevaba sisenemist ja sõiduki käivitamist. Inimesed muutuvad pidevalt mugavamaks. Kunagi tuli sõiduk ühe võtmega avada ja teisega käivitada. Seejärel toimus edasiminek ja sõidukeid sai juba ühest võtmest käivitada. Sellest edasi minnes hakati mõtlema ka turvalisuse peale ja lisati auto varustusse ka alarm – kusjuures esialgu ei toimunud see ka puldiga. Edasi jõuti selleni, et sõiduki sisenemiseks piisas vaid alarmi puldist välja lülitamisest ja lõpuks jõuti selleni, et võtit klassikalises mõttes pole enam üldse vaja. Selle lahenduse puhul piisab sellest, kui võti (õigemini lihtsalt elektrooniline vidin) on taskus, mis avab nii sõiduki uksed kui ka tagab mootori käivitamise, kui vidin asub autos. Mõistagi ei jäänud pätid magama.

Meedias on olnud üpris palju juttu (Leedu) autovarastest, kes on keskendunud just võtmevaba käivitamisega sõidukitele. Varastamiseks kasutatakse seadet, mis võimendab nimetatud elektroonilise võtme signaali selliselt, et sõiduki uksed avanevad ja see käivitub. Selliste elektrooniliste signaali pikendajate vastu aitab kõige enam just koolitus koos reeglite järgimisega. Kui lased end koolitada, kuid reegleid ei järgi, ei ole koolitusest kasu. Ehk et kui sulle õpetatakse, et ära jäta sõiduki võtit välisukse juurde või tuleb alati jälgida, et keegi sõiduki juurest ära liikudes sinule väga lähedal ei kõnni ja kahtlast seadet ei peidaks hõlma all ja sa reaalselt neid nõudeid ei täida, siis ei ole koolitusest kasu. Kuid ka koolitusest ja reeglite järgimisest ei pruugi alati kasu olla. Tehnoloogiliseks pääseteeks pakutakse elektrooniliste sõidukivõtmete hoiustamiseks spetsiaalseid karpe ja kotte, mis takistavad raadiolainete levimist. Seega nende kolme komponendi järgimisega on üksnes võimalik saavutada edu.

13. nädal: Teistmoodi IT

Käesoleva nädala teemaks on teistmoodi IT, mis puudutab erivajadustega inimestele suunatud infotehnoloogilisi lahendusi. Tuleb möönda, et minu silmaring selles valdkonnas oli enne käesoleva nädala teemaga tutvumist ahtake. Mitte, et ma nüüd selles valdkonnas „ujuksin“, aga võib väita, et nüüd oskan ka enda jaoks uuest vaatenurgast infotehnoloogiliste lahenduste välja töötamisele vaadata.

Külastasin huvi pärast nii ühe põhjamaa panga lehte kui ka erinevate ministeeriumite veebilehti, kuna nii panga- kui ka riigiteenused peavad olema kõikidele teovõimelistele inimestele iseseisvalt kättesaadavad. Tuleb tõdeda, et pangalehelt (otsisin infot avalehelt) ei leidnud ma ühtegi juhist selle kohta, kuidas peaksid erivajadustega inimesed pangateenuseid kasutama, milliseid abivahendid selleks on olemas ja kas panga enda veebileht toetab nt värvide (kontrastsuse) muutmist. Kuna pangateenused peaksid olema kõigile kättesaadavad, siis eeldaksin ma neilt veidi teistsugust (avatumat) lähenemist.

Igal ministeeriumi lehel, mida külastasin, oli lehe üleval keskel asuv link „Juurdepääsetavus“, mis on samasisuline kõikide ministeeriumite puhul. Ilmselt on ka mõistlik teha üks ja sarnane lahendus kõikidele riigiasutustele, mis hõlbustaks erivajadustega inimeste teenuste kasutamist. Nii ei pea kasutaja erinevate lehtede puhul otsima eraldi lahendusi, kuidas neid kasutada. Enamasti puudutab ligipääsetavuse lehe sisu informatsiooni, kuidas teenuseid kasutada – nt kasutada oma operatsioonisüsteemi või veebilehitseja lahendusi, kuid värvide muutmine on siiski ka sisse ehitatud. Huvitav on muidugi see, et õpetused puudutavad üksnes Microsofti ja Apple tooteid, kuid mitte enamlevinud vabavaralisi. Vaadates suurimat riigiteenuste keskkonda www.riik.ee, siis seal on informatsiooni rakenduse kasutamise kohta vähem, kuid saab erinevalt riigiasutuste veebilehtedest suurendada vaegnägijatele tarbeks teksti reavahet.

Kokkuvõtteks võib öelda, et käesoleva nädala teema oli hariv ja tulevikuks on mida endale kõrva taha panna erinevate teenuste arendamisel.

12. nädal: IT-lahenduste kasutatavus

Käesoleva nädala teemaks on inimese ja arvuti suhtlus ning keskendume kasutatavusele. Selleks, et hinnang kasutatavusele oleks hea, peavad olema kasutaja jaoks täidetud kõik tema jaoks olulised kriteeriumid. Kui võtta appi Jakob Nielseni kasutatavuse komponendid, siis kasutaja positiivse emotsiooni tekkimiseks on vajalikud õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. Minu arvates see viimane komponent võtab kokku kõigi eelnevate plussid ja miinused. Kui kasutaja hinnang ühele komponendile on väga vilets, siis kujundab see hinnangu kogu lahendusele, mis väljendubki rahuloluna.

Ajapikku on inimesed muutunud nõudlikumaks. Kui põhikoolis olin õnnelik selle üle, et tekkis arvutiklassi kasutamisvõimalus ja lausa mitmeminutilise ootamise järel oli masinas võimalik ka Netscape browserile pilt ette saada, siis tänasel päeval tahame juba, et kõik toimiks nagu õlitatult ja millisekundite jooksul. Ei ole mõeldav, et keegi oleks nõus kasutama lahendust, mis oma kõikides aspektides ei toimiks või ei toimiks piisavalt kiiresti. Võib prognoosida, et tänased head lahendused on mõne aasta pärast kasutusel olevate standardite järgi juba viletsad. Seetõttu kehtivad tänased hinnangud just selles ajahetkes.

Järgnevalt toon välja nii negatiivse kui ka positiivse näite infotehnoloogilise lahenduse kasutatavusest. Alustame negatiivsest. Hiljuti võeti eriolukorra tõttu töö juures kasutusele uus virtuaalruumi lahendus. Kui seni oli videokonverents toiminud läbi spetsiaalsete seadmete, siis uue süsteemi puhul on võimalik distantsilt turvaliselt nõu pidada nii eelpool nimetatud spetsiaalsete seadmete kui ka mistahes operatsioonisüsteemis töötavate arvutite või nutiseadmetega. Idee on ju hea ja eriolukorra tingimustes väga vajalik. Kui õpitavuse, tõhususe ja meeldejäävusega polnud probleeme (kõik see on väga positiivne), siis vigadega on olnud väga palju probleeme. Küll on heli, aga pilti pole, halvemal juhul ei lase seade üldse virtuaalruumi sisse. Kui kriitilisel hetkel on vaja eemalt nõu pidada ja vastav tehnika sind alt veab, siis ei saa ka rahulolu ega üldmulje kasutatavuse kohta olla hea. Seega selle näite puhul nullivad vead kogu rahulolu uuest süsteemist.

Positiivse näitena tooksin välja toidukaupluse iseteeninduse (kuigi tegemist ei ole enam millegi uuega). Kui hiljuti olin veel seda meelt, et sellised nutikassad on väga head, kus piiksutad kassas ise tooted läbi ja seejärel maksad, siis hakkasin hiljuti rohkem Selverit külastama ning sealne puldisüsteem on võitnud minu „5 tärni“. See tähendab, et selle kasutamine on lihtne (õpitavus), sellega saab väga kiiresti ostud sooritatud ja võid need pärast piiksutamist otse ka poekotti ära panna – see tähendab, et ei pea seda toimingut veel pärast eraldi ette võtma (tõhusus). Selle kasutamine jääb meelde, kuna selle ära õppimine ja kasutamine on lihtne (meeldejäävus) ning mina ei ole sellel leidnud veel ühtki viga. See tähendab, et ka minu rahulolu on olnud kõrge ja üldhinnang väga positiivne.

Seega kokkuvõttes tuleb öelda: selleks, et üldhinnang mingisugusele infotehnoloogilisele lahendusele oleks positiivne, peavad olema täidetud kõik Jakob Nielseni välja toodud komponendid. Ei piisa sellest, kui kõik peale ühe on hästi.

11. nädal: Mudelid

 Käesoleva nädala teemaks on arendus- ja ärimudelid. Keskendun enda blogis …

Niipalju, kui olen kokku puutunud erinevate arendusprojektidega, eelistatakse neis suuresti agiilset arendusmudelit. Seda ilmselt kõikidel nendel põhjustel, millest on ka käesoleva nädala õppematerjalis välja toodud: suhtlus kliendi ja arendajate vahel on pidev ja sellega tagatakse see, et projekt ei liiguks vales suunas, klient saab kiiresti midagi käega-katsutavat, arenduse plaan on oluliselt detailsem ja jälgitavam jne. Suuremate projektide puhul on selle arendusmudeliga seotud hulk probleeme. Nimelt, kui soovida arendada projekti väliste arendajatega, siis on küsimus selles, kuidas üles ehitada hange selliselt, et see oleks ühtpidi õiglane nii kliendi kui ka arendaja jaoks ning et projekti maht oleks mingil kujul kliendi jaoks hoomatav – see tähendab, et esialgne „kohvipaksu“ pealt tehtud eelarve ka lõpuks pädeks. Tihti selgub arenduse käigus, et klient tahtis hoopis teist asja, kui arendaja seda planeeris. Nii läheb projekti maksumus lõhki. Kui hankel osales mitu pakkujat, siis oleks ehk teine pakkuja, kes hanget ei võitnud, teinud lõpuks odavama pakkumise. Seetõttu on vähemasti paljud riigiasutused läinud just seda teed, et luua endale suured arendusmeeskonnad, kuna „kosk“ on samuti halb lahendus.

Endal on olnud kokkupuuteid nii kose kui ka agiilsete projektidega. Üks suur projekt, millega aastate eest alustasime „kose“-mudeliga läks sisuliselt luhta. Eesti suur arendaja võttis selle teha, kuid jättis selle katki, tulemuseks suured juriidilised vaidlused ja leppetrahvi nõuded. Probleemid algasid hanke üles ehitamisest, kuid jätkusid nii tellija/kliendi kui ka arendaja tegevusega. Nagu öeldud, läks töö luhta ja pärast seda võeti projekti arendama asutuse palgale oma arendajad, kes arendavad seda vana projekti agiilsena edasi tänaseni. Julgen väita, et agiilsena ja enda kontrolli all olevate arendajatega lahendus on andnud paremaid tulemusi. Väljast ostetud arendaja puhul oli läbipaistmatu see, millega nad tegelesid ning kohati jäi mulje, et neil kadus projekti vastu huvi ära ning tollase leppetrahvide ja kohtuvaidluste praktika valguses oli neil projekti saatusest ka ükskõik, kuna neile sealt erilist kahju ei paistnud.

Kõige enam olen kokku puutunud traditsioonilise omandvaraga. Nagu ülalmainitud projekti, nii ka ülejäänud töö juures toimunud projektid on toimunud sama mudeliga. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et teenused, millega olen kokku puutunud, on väga spetsiifilised ning ei ole laias ilmas kasutatavad. Kui eksisteeriks mõni vabavaralise ärimudeliga arendatud lahendus, siis ei kahtleks minutitki ja võtaks selle kasutusele. Kunagi testiti meie asutuses võimalust loobuda Office toodetest OpenOffice kasuks, kuid see projekt jooksis liiva. Ma ei ole kindel, et see tulemus oli objektiivne, kuivõrd inimesed ei olnud ilmselt vastuvõtlikud tarkvarale, millega nad pole varem kokku puutunud. Vähemasti riigisüsteemides süvendatakse pidevalt sõltuvust Microsofti toodetest, kuna kõik infosüsteemid, mis ei ole otseselt kodanikule suunatud, ehitatakse üles Windowsile ja seotuna Office’iga. Iseenesest saaks siin üpris palju kulusid optimeerida.

10. nädal: Häkkerid

Käesoleva nädala ülesandeks on kirjutada Eric S. Raymondi kirjutise Hacker-HOWTO kohta arvustus. Laias mõttes on tegemist hariva ja selgust loova kirjatükiga, mis ütleb selgelt kes on häkker ja kes seda ei ole. Tuleb nõustuda, et tegemist ei ole müüdiga sellest, et inimeste teadlikkus sellest valdkonnast on vilets – kõiki pahalasi peetakse häkkeriteks ning seda kogukonda, kes tegelikult on häkkerid, ei tuntagi.

Alustuseks võtaksin ette dokumendi formaadi. Iga dokumendi loomiseks, mis on kellelegi kohustuslik, peab olema selle loojale või kehtestajale antud vastav võim ja õigus. Näiteks on suveräänsel riigil oma territooriumi piires anda välja õigusakte, mis on kohustuslikud kõigile, kes selle riigi territooriumil viibivad. Pool-vabatahtlike institutsioonidega on keerulisem, nt Euroopa Liit, ÜRO või ka WHO. Nende poolt antud aktidele võivad liikmesriigid vahel vilistada või tõlgendada neid endale sobival viisil ning selle aktiga vastuollu minnes ei järgne liikmele enamasti ühtegi tõsist sanktsiooni (selliselt kirjapandud reeglid on kirjatüki autorile „vastukarva“). Nüüd täiesti mitteametlike ja vabatahtlike ühendustega on lugu veelgi keerulisem. Tegemist saab olla lihtsalt inimese motivatsiooniga kirja pandut järgida. Ja kui inimene kirja pandut ei järgi, siis halvemal juhul ta hukatakse 😊(nt koraani mitte järgimise korral), kuid reeglina temaga lihtsalt enam ei arvestata või satub ta vastava kogukonna põlu alla. Sellise põhimõtte järgi „elab“ ka ESR kirjutis – kui sobib, siis arvestame sinuga ja kui mitte, siis meie ei arvesta sinuga.

Mis puutub kirjutise sisu, siis siin ei ole mõtet laskuda detailidesse, kuivõrd tegemist on selles ringkonnas suurt autoriteeti omava inimese mõtetega. Kõik, kellel on teistsugune nägemus asjast, saavad ajada soovi korral „oma asja“ ega üritada häkkeriks pürgida. Iseenesest see ideoloogia, mida tegelik häkkerite kogukond edendab, on väga tänuväärne ja üllas. Nende panus arvutiteaduse arengus on kindlasti kordi suurem kui suurkorporatsioonide oma, kuivõrd viimased on orienteeritud kasumile, mitte asja paremaks tegemisele ja mitmekülgsele arendamisele.

Kokkuvõtteks võib korrata, et sellise kogukonna töö on väga väärtuslik ja tänuväärne ning käesolev kirjutis annab võhikutele hea pildi häkkerlusest ja eriti sellest, kes häkkerid ei ole. Kindlasti propageerib kirjutis ka ühiskondlikku tegevust, mida meie materiaalses ühiskonnas väärtustatakse kindlasti vähe.

9. nädal: IT juhtimine

Mulle väga meeldib esimene lõik sissejuhatavas jaotises käesoleva nädala õppematerjalides, eriti selle esimene lause: „Irvhambad on öelnud: "Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see juhib (ja kes seda ka ei oska, õpetab teisi...)".“ Kui vaadata tagasi viimase parlamendi valimiste ja uue koosseisu kokku kutsumise aega, siis sellist pilti pole minu silmad veel varem näinud ega kõrvad kuulnud. Nimelt suurt segadust meie riigi kõige suurema IT-juhi ametikoha ümber. Eesti on (või oli) edumeelne IT-riik, mis tähendab, et IT ministri ametikoht on väga tähtis.

Kui Riigikogu XIV koosseisu moodustatud valitsuse IT-minister suutis ametis olla paar päeva, siis tema järglane märksa pikema aja. Kuigi tema tegemisi hoidis ajakirjandus tänuväärselt suure tähelepanu all, on siiski keeruline teda kui juhti hinnata, kuivõrd töö sisu kohta palju andmeid ei ole. Seetõttu lähtun olukorra analüüsimisel sellest, mida ajakirjandus meile vahendas. Tema ministriks oleku aja jooksul paistis ta silma inimesena, kes leidis palju põhjuseid, miks mitte täita oma ametikohaga kaasas käivaid esindusülesandeid – pigem eelistas ta saata end asendama IT valdkonna asekantsleri. Lisaks ei paistnud ta silma ühegi sisuvaldkonda ehk IT-d puudutava sõnavõtuga meedias, mida poliitikutelt reeglina ikkagi eeldatakse, kuna avalik tähelepanu on nende edu aluseks järgmistel valimistel. Võibolla on see minu liiga kriitiline arvamus ja seisukoht, et käesoleval juhul kasutas riigi reaametnik ära valitsuserakonna lühikese pingi ning asus soojale kohale mugavalt ära elama. Tal ju polnud vähematki arvestatavat kogemust ei IT-valdkonnast ega ka suuremat juhtimiskogemust – ühte kahest (soovitatavalt mõlemat) võiks ju ühelt IT-ministrilt eeldada. Väga keeruline on tema puhul välja tuua juhitüüpi, mida ta esindas – suudan kivist välja pigistada vee ja ühe siiski välja tuua – ülemus.

Meedia materjalide pinnalt ja riigisektoris jätkame. Tänase IT valdkonna asekantsleri eelkäijaks oli inimene, kes vedas suuresti e-residentsuse projekti. Projekti ennast ei soovi kuidagi siin lahkama hakata, kuid juhina jättis ta liidri ja eestvedaja mulje. Ta oli pühendunud „oma“ prioriteetide elluviimisele, käis neid kaitsmas edukalt, oli pildis kogu aeg. Organisatsioonisisest infot tema kohta mul ei ole, seega ei oska teda alluvate või kolleegide pilgu läbi kirjeldada. Selliseid inimesi on projektide elluviimiseks ja edukaks realiseerimiseks vaja. Ülaltpoolt tuleb neid osata vaid hästi juhtida ning anda neile ette riigi või ettevõtte seisukohast vajalikud projektid (mitte lasta alati neil endil prioriteete valida). Kui juhid on head, siis on ka tulemused suurema tõenäosusega head.

8. nädal: IT proff

Jurist, arst, õpetaja, autoremondilukksepp, infotehnoloog, riigiametnik jne. Ilmselt võib teha pika loetelu ametitest, mille puhul peab eraldi analüüsima ja profileerima selle valdkonna professionaali. See tähendab, et „ühe puuga“ ei saa kõikides valdkondades professionaaliks ja mitteprofessionaaliks inimesi lüüa. Seetõttu on ainuüksi iga valdkonna sees võimalik eristada selle ala professionaale teistest. Meie vaatleme lähemalt infotehnolooge, kuid võrdluses kasutame ka teisi valdkondi.

Esmalt võtaks vaatluse alla inimeste staatilised tegurid, millest ainsana oskaks välja tuua inimese sugu (võtame sünni järgi ega arvesta soo vahetamise aspekte 😊). Vähemasti arenenud riikides ei ole inimese sugu oluline professionaalsuse hindamisel. Küll võib see olla määrav näiteks lähis-idas või Aafrikas, kus naise peamiseks ülesandeks on pere ja kodu hoidmine. Kuigi nt enamus parimaid kirurge või teisi arstiteaduse tõsiseid tegijaid on mehed, ei saa IT ega ka ühegi teise eriala puhul väita, et naised ei saaks olla professionaalid. Seega võivad professionaaliks olla nii mehed kui ka naised.

Dünaamilisi tegureid on väga palju, mis võivad kõik professionaalsust mõjutada. Valime neist välja mõned. Paljudes valdkondades uuritakse ja hinnatakse inimest haridustaseme ja kooli järgi, kus vastav haridus on omandatud. Haridustaseme juures kehtib reeglina põhimõte, mida rohkem, seda parem (olen kuulnud ka eranditest, kuid pigem tunduvad need saunajutu taseme kuulujuttudena, kui nt kedagi pole tööle võetud, kuna ta on ülekvalifitseeritud). Kõiksugu kuulsad ja suured ülikoolid on reeglina paremad kui väiksemad või tundmatud. IT professionaalsuse hindamisel ei saa haridust täna kuigi tähtsaks pidada, kuna see ei näita vähemasti Eesti piires suurt midagi. On palju iseõppinud inimesi, kes on maast madalast arvutitega töötanud, kuid pole omandanud IT haridust, ja on oma arvutialaste teadmisega saavutanud professionaali taseme.

Vanus ja kogemus. IT puhul ei ole vanus (väga) määrav. Kui nt arsti ja juristi puhul on olulisel kohal praktiseerimine, siis nii ka IT puhul, kuid oluliseks erinevuseks on asjaolu, et IT profil on võimalik arvuti 24/7 sees hoida ja seda paremini tundma õppida, kui juristil ja arstidel on tarvis erinevaid kaasusi või patsiente selleks, et endale väga väärtuslikke kogemusi hankida. Arstide puhul on probleemiks ka eksimise tagajärg, mille tõttu ei lubata noori väga kiiresti tõsisemate probleemidega patsientide „kallale“. Kui vaadata erinevaid arendajate töökuulutusi CV-portaalides, siis jääb harva silma, et tööandjad on seadnud tingimuseks vastava valdkonna hariduse, seevastu on enamjaolt nõutud varasem töökogemus IT valdkonnas arendajana.

Teadmised ja oskused. Arvan, et nende näitajate juures ilmnevad kõige suuremad „käärid“ IT-proffide ja mitteproffide vahel. IT professionaalil on kindlasti olulisemad laiemad teadmised nii infotehnoloogiast kui ka maailmas toimuvast üldiselt kui mitteprofessionaalil. Maailm ei koosne vaid arvutitest ning enamasti toodetakse arvutiprogramme inimestele. See tähendab, et programmide arendamisel tulevad kasuks teadmised vastavast valdkonnast ja seosed teiste valdkondadega. Professionaalne arendaja orienteerub kindlasti ladusalt nii enda kitsas segmendis kui ka laiemalt infotehnoloogias – riistvara, võrgud jne.

Oma selle nädala postituses tõin välja mõned olulised kriteeriumid infotehnoloogia professionaali profileerimiseks, kuid kindlasti on tegureid palju rohkem – nt suhtlemise ja meeskonna töö oskuste osa.

7. nädal: Jätkuvalt autoriõigused

Autoriõigused on käesoleva ajastu üks tähtsamaid teemasid. Autoriõigusi reguleerivad siseriiklikud õigusaktid on oma olemuselt võrdlemisi keerulised. Seda valdkonda reguleerib autoriõiguse seadus, mis näeb ette autoriõiguse tekkimise juhud (sh arvuti tarkvara loomisel), autoriõiguse tekkimise aja ja kõik muu, mis on autoriõiguste kaitsmise seisukohast olulised. Seaduses nähakse ka ette kogu õigustega seonduv regulatsioon ning see, et autori nõusolekuta ei ole lubatud arvutiprogramme isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerida. Samas sätestavad nimetatud seaduse paragrahvid 24 ja 25 ette teatud erandid, mis on muu hulgas seotud just käesoleva nädala teemaga (lepingutega ehk litsentsidega). Ära on nimetatud ka kaks juhtu, millal on lubatud autori nõusolekuta programmi reprodutseerida (programmis esinevate vigade parandamiseks ja programmi kasutamiseks seadmel, milleks programm omandati). Seega on tarkvara autori õigused väga laiad. Autor võib otsustada kõige üle, mis tema loodud teost (tarkvara) puudutab.

Õnneks ei lähe paljud tarkvara loojad kaasa oma õiguste maksimaalse realiseerimisega eesmärgiga iga liigutuse pealt raha teenida, vaid jagavad oma loomingut kõigi teistega tasuta. Samas, jättes siin nö kõik otsad lahtiseks ja oma teosega seonduvad edasised õigusküsimused reguleerimata, võivad järgmised tarkvara kasutajad seda ärilistel eesmärkidel omatahtsi hakata kasutama, mis ei pruukinud olla tegeliku autori soov ega eesmärk. Seetõttu ongi väga oluline litsentseerida oma toode korrektselt. Kuigi erinevate välja töötatud litsentside tingimused on suuresti keerulised ja juristide mängumaa, tuleb tarkvara loojal endale tingimused väga hästi selgeks teha. Hilisemad võimalikud (kohtu-)vaidlused on tagajärjena alati halvad ja kurnavad. Wikipedia lehel (https://en.wikipedia.org/wiki/Comparison_of_free_and_open-source_software_licenses) on väga põhjalik võrdlus erinevate litsentside kohta. Organisatsiooni Free Software Foundation vabade litsentside eristuse kohaselt on võimalik valida väga tugeva, tugeva, nõrga ja puuduva edasikandumisklausliga litsentside vahel.

Nagu ka selle nädala materjalides välja toodud, on GNU AGPL ja GNU GPL vahe ühes (suures) detailis, mis puudutab veebis tarkvara levitamist. Nimelt ei ole võimalik GNU AGPL-iga jätta veebis tarkvara levitamisel lähtekoodi avaldamata. GNU LGPL puhul ei pea tuletatud programmi sama litsentsi alla viima ning puuduv edasikandumisklausliga litsents võimaldab teha sisuliselt kõike, ka kommertstarkvara.

Nö nullist tegemisel on autoril võimalus ise kõige üle otsustada, kui ta soovib vabavara levitada ja lubada enda koodi kasutada ka teistel. Samas kui enda loodavas tarkvaras kasutada teiste vabavara, tuleb näpuga järge ajada litsentsi tingimustes, et hilisemaid pahandusi vältida. Kasutades uue tarkvara loomiseks AGPL või GPL litsentsiga litsentseeritud softi, tuleb suure tõenäosusega lähtuda enda vara levitamisel samast litsentsist – ehk avalikustada loodud tarkvara lähtekood. LGPL puhul saad suure tõenäosusega ise valida, milliselt oma programmi soovid levitada. Kui on soov, et loodud tarkvara areneks edasi vabana, siis oleks mõistlik rangem litsents valida.

Näiteid GNU AGPL kasutavast tarkvarast: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_software_under_the_GNU_AGPL. 

Näited GNU GPL kasutavast tarkvarast: https://en.wikipedia.org/wiki/Category:Software_using_the_GPL_license.

Näited GNU LGPL kasutavast tarkvarast: https://en.wikipedia.org/wiki/Category:Software_using_the_LGPL_license.

6. nädal: Autoriõigused vajavad reforme

Youtube's on palju selliseid juhtumeid, kus videoblogijad kaebavad üksteise peale autoriõiguste rikkumise eest, kuna nad julgesid teise inimese sisust 10 sekundit kasutada, et seda kommenteerida. Seda juhtub enamasti siis, kui julgetakse kritiseerida teist. Kõik nad üritavad küll reklaamide ja klikkide abil elatist teenida, kuid tavaliseks on saanud säärane üksteistele "kaigaste kodaratasse" loopimine. Minu arvates on selline käitumine ebavajalik ja absurdne, isegi siis, kui selle taga on raha, ja eriti siis, kui need inimesed lihtsalt filmivad oma nägu istudes arvuti taga ajades mõttetut loba. Kindlasti on siin eeskuju võetud suurte tegijate pealt loometööstuses. Karmid autoriõigused on tööriist labase käitumise süvendamiseks - inimesed muutuvad üha ahnemaks ja kadedamaks

Saan aru, et iga loometööga kaasnevad autoriõigused. Aga kui inimene koostab viletsa vaevaga esitlusslaidid, mis sisult ei ole eriline loometöö, vaid hoopis levinud ühiskondlikud aineteadmised, kas siis on vajalik sinna külge autoriõiguseid tembeldada? Pean silmas, kui teed 5 minutiga valmis slaidi, kus on tarkvara poolt pakutud taustalahendus, kirjutades pealkirjaks "Pythagorase teoreem" ja sisuks kirjutad selle valemi ning lõppu lisad veel oma õigused. Võib-olla selle näite lihtsus on küll ekstreemne, kuid ütleksin, et kõik liigub sellise labasuse suunas.

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust "The Case for Copyright Reform" tuuakse välja 6 reformi, mis tõmbaksid autoriõiguste seadustele pidurit. Nendeks on

• Moral Rights Unchanged - Autori moraalsed õigused jäävad puutumata.
• Free Non-Commercial Sharing - Teoste vaba mitte-äriline jagamine.
• 20 Years Of Commercial Monopoly - Senise autoriõiguse eluea, mis on 70 aastat lisaks autori elueale, asemel 20 aastat avaldamisest.
• Registration After 5 Years - Iga loometööga kaasneb automaatselt omandatud autoriõigus, kuid see tuleks registreerida pärast 5 aastat.
• Free Sampling -  Loometööde vaba edasiarendus.
• A Ban on DRM - Keelata digitaalsete õiguste haldamine (Digital Rights Management).

Täiesti mõistlikud reformid. Edasi räägiksin aga laiemalt oma arvamusest viimasest punktist, kuna DRM tehnilised meetmed on tõesti kohati täiesti jaburad.

Tooksin välja kaks kõige halvimat lahendust, mis DRM meetmetega kaasneb. Esimeseks oleks tarkvara limiteeritud paigaldamine. Kuigi ettevõtete maailmas on tähtajalise kasutuslitsentsiga tooted tavaline äri, siis eraisikuna mind tõsiselt häirib, kui ma miski sellise asja otsa komistan. Teisalt aga tähtajatu litsentsiga toodete puhul ostetud toote sidumine emaplaadi või muu riistvaraga on täielik pähe istumine. Riistvara aegub ruttu ning kõik uus riistvara ei tule alati defektideta - komponente on aeg-ajalt vaja välja vahetada. Teiseks halvaks lahenduseks oleks veebipõhine autentimine igal kasutuskorral. Eks muidugi Eestis keskendutakse sellele, et internetiühendus oleks kõikjal saadaval, kuid ikka võib tulla ette tehnilisi rikkeid või muid olukordi, kus ei ole võimalik inernetiühendust kasutada. Juba põhimõtteliselt on see vastuvõetamatu, et sellistes olukordades kaotan tarbijana õiguse kasutada toodet, mille eest ma maksin.

Kangesti meenub Microsoft Windowsi kasutuslitsentside iseärasus. Veebipoodides on tihti väga kirju nimekiri neist asjadest. Siis tavalise tarbija ülesandeks jääb välja nuputada, mis "pläusti" ta endale ostukorvi lükkab. Odavamad litsentsid on OEM (Original Equipment Manufacturer) litsentsid, mis ei olegi mõeldud personaalseks kasutamiseks, välja arvatud siis, kui sa oled süsteemi ehitaja. OEM litsentsid on mõeldud tootjatele ja on väga piiratud installatsioonide arvuga, aga jällegi on siin omad nüansid. OEM NONSLP (Non System Locked Pre-installation) versioon ei seo ennast riistvaraga, kuid litsentsi järgi ei tohi sa seda teise süsteemi siiski siirdada. Kuidas tavakasutaja sellest aru peaks saama? Võib-olla tavakasutaja ei paigalda operatsioonisüsteeme, kuigi see tegevus on tänapäeval suhteliselt lihtne. Kindel on aga see, et selline litsentside iseärasus tekitab rohkem segadust ja pettumust kui suvalisele ostjale vaja.

Üldine DRM-vastaste arvamus on, et piraate ei takista need tehnilised meetmed, vaid pigem piiravad klientide ettenähtud õiguseid toodete kasutamiseks.

The Case for Copyright Reform

5. nädal: Virginia Shea kümme käsku – „9. Ära kuritarvita oma võimu“

Võimu kuritarvitamisega IT-maailmas tuleb esimesena pähe viimasel ajal poliitiliselt kuum ja mõneti valus teema, mis puudutab Huawei erinevaid seadmeid. Huawei on saavutanud hea turupositsiooni nii võrguseadmete kui ka lõppkasutaja seadmete turusegmendis. Enda tutvusringkonnas kasutavad mitmed inimesed nii Huawei mobiiltelefone kui ka nende ruutereid või teisi kodukasutaja jaoks mõeldud võrguseadmeid. Seadmete kasutajate poolt ei ole kuulnud nurinat, pigem võiks väita, et tagasiside on väga positiivne. Huawei mobiiltelefonide disain, kaamera, töökindlus ja hind on sellised, mille tõttu ei näe nende kasutajad põhjust ka tulevikus valida teise tootja seadmeid. Seda mõistagi eeldusel, et Google jätkab nendega koostööd. Huawei edu on teinud ilmselt konkurentide elu mõruks ja otsitakse igasuguseid võimalusi, kuidas turuosa neilt tagasi saada. Kas meedias kajastatud probleemid on tegelikud või konkurentide rünnak?

Arvan, et kui eksisteeriks tõendeid, oleks need juba ka avalikkuseni jõudnud. Seetõttu on need hetkel vaid spekulatsioonid. Samas tuleb arvestada, et Hiina on väga suur ja võimas riik. Ta on hoidnud end erinevalt mõnest teisest suurriigist seni rahvusvahelisel tasemel võrdlemisi tahaplaanile. Kuid tõsi ta on, et Hiina seadused näevad ette oma riigis tegelevate firmade kohustuse teha koostööd ka julgeolekuteenistustega, kelle peamiseks tööriistaks ongi just informatsioon. Informatsioon on tänapäeva ühiskonnas kõige olulisem. Analüüsides erinevaid mahukaid andmeid ja omades võimalust mõjutada inimeste käitumist oma seadmete abil on võimalik manipuleerida masse. Kas see oht on realiseerunud või võiks tulevikus realiseerida, ei oska mina prognoosida. Küll aga tuleb ülemaailmses laias veebis ja ka muid seadmeid kasutades arvestada sellega, et kõike, millega ma seal tegelen, võidakse minu vastu ära kasutada. Seetõttu üritan hoida võimalikult palju tundlikku informatsiooni kõiksugustest seadmetest eemal.

Teine mõte, mis selle teemaga assotsieerub on õigusaktid ja riiklikud andmebaasid. Õigusloojad, eriti andmekaitse valdkonnas, kappavad tiigrihüpetega selles suunas, kuhu neile meeldib. Seni on nad liikunud privaatsuse poole. See tähendab, et andmete töötlemisel kehtib minimaalsusprintsiip, mis tähendab, et koguda võib võimalikult vähe andmeid, kogutud andmeid võivad töödelda võimalikult väike hulk inimesi – üksnes need, kellel on selleks vajadus, ning veelgi enam, enamuseks andmetöötluseks on vaja isiku nõusolekut. Nende inimeste tegevus, kes teiste inimeste andmetele ligi pääsevad, peab olema fikseeritud. Selle kohta on kirjutatud erinevatesse õigusaktidesse palju norme, mis käsivad logida kõike. Samas ei ole õigusloojad just kuigi IT-teadlikud ja reaalne elu nendeni tihti ka ei jõua. Süsteemi arendamisel tehakse rakendused ilusti nõuetele vastavalt ära, kuid jäetakse täielikult tähelepanuta see, mis õigused ja võimalused jäävad süsteemi administraatoritele. Ise olen kokku puutunud süsteemidega, kus rakenduse tasemel ongi logimisega hästi, kuid otse andmebaasis toimetamisest ei jää maha ühtegi logi administraatori tegevuste kohta. Siin tasuks õigusloojatel end veidi enam IT valdkonnas harida ja töötada välja reaalselt täidetavaid õigusakte.

4. nädal: Eesti infoühiskonna visioonidest

Aasta 2020 on käes ning seitse aastat on möödunud sellest, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tuli lagedale dokumendiga Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020. Sinna sai kirja pandud Eesti infoühiskonna visioon käesolevaks aastaks. Minu arvates on kõik seal kirjutatud punktid progressi näinud - üks rohkem, teine vähem. Järgnevalt siis valin oma arvamuse põhjal välja mõlemast kategooriast ühe.

Inimesed on saanud IKT abil nn targaks tarbijaks. Nad hoiavad raha kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades majades või ostes interneti kaudu rohkem e-poodidest.

Tänapäeval ei jõua enam e-teenuseid kokku lugedagi, tõesti saab paljud asjaajamised kodus ära tehtud. E-teenused kingivad meile peale ajalise võidu ka transpordi arvelt rahalise võidu. Ja nagu aja kohta öeldakse, on see samuti raha. Tarkades majades elamisega ma päris nõus ei ole, sest keskmise eestlase sissetulek väga ei võimalda säärast luksust veel. Küll aga e-poode on meil lausa jalgadega segada. Ei ole küll ise katsetanud veel, kuid isegi sööki pidi saama osta e-poodidest. Minu isiklik kriteerium e-poodidele on pangalingi olemasolu, tuleb maksimaalne aeg (mugavus) võita sealt kus võimalik. Liigitaksin selle punkti täidetud visiooni alla.

Eestisse tullakse uudseid IKT-lahendusi tegema ja katsetama kogu maailmast. Siin loovad uusi tervishoiu, tööstuse, energeetika, hariduse jt lahendusi uued rahvusvahelised arenduskeskused, välismaised kasvuettevõtted ja teadurid. 

Selle toetamiseks ning Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid eteenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi. Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses. 

Arvan, et siin on kohati progress aeglasem, kuna tegu on pigem investeeringuga. Riik võttis kasvuettevõtete toetamise suuna, meelitades siia ka välisettevõtjaid oma e-residentsuse programmiga. Programm laseb välismaalastel hõlpsasti digitaalselt luua ettevõtte Eestis ning kaugelt juhtida seda, kasutades meie avaliku ja erasektori teenuseid. E-residentsus tuli välja 2014. aasta lõpus ning 2019. aasta seisuga oli üle 62 000 e-residendi ja üle 10 100 loodud ettevõtte, pakkudes tööd umbes 1 700 inimesele. Programm on toonud Eesti majandusele 31 miljonit eurot tulu. Ütleksin, et need huvitavad numbrid on alles väiksed, kuid areng on siiski "okei" olnud. Kui see on, mis sooviti saavutada, siis on visioon küll täidetud, kuid investeeringute tulemuste nägemiseks võiks ilmselt oodata veel 10 aastat, eeldades, et riik jätkab toetamast seda arengut.

Meedias aeg-ajalt puhutakse ka suuri mulle tehnikahiidude laienemisest Eesti alale. Ühel päeval Google, teisel päeval Tesla. Samaviisi on huvitavaid uudiseid energeetika valdkonnast, iga aasta võetakse teemaks tuumaenergia võimalikku kasutamist Eestis. Aga ikka ja jälle ei suudeta leida milleski konsensust. Küll peetakse debatte, avaldatakse arvamusartikleid, tehakse proteste - keegi ei soovi ühtegi uut suurt tööstusjaama oma elukoha lähedale, rääkimata tuuleparkidest ja Rail Balticast. Lõppude lõpuks tundub nagu oleks Eestis väga vähe ruumi kuhu saab üldse miskit rajada. Probleem on aga selles, et debatti peetakse alles siis, kui konkreetne olukord juba ukse taga on.

«Riik võiks ära teha sotsiaal-majandusliku hinnangu hüpoteetilise serverikeskuse, akutehase ja elektriautode tootja kohta. Kui teame, millist efekti see riigile tooks, siis suudame ka välja pakkuda vajalikud vahendid riigi poolt uute tööstusinvesteeringute meelitamiseks Eestisse. Google, Tesla ja teised suured tänased tegijad tööstusvaldkonnas ei oota, kuni me siseriiklikku debatti peame.» 
Sandor Liive

https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf
https://tehnika.postimees.ee/6832322/e-residentide-loodud-ettevotete-arv-uletas-maagilise-piiri
https://tehnika.postimees.ee/4500763/sandor-liive-miks-google-ja-tesla-eestisse-ei-tule

3. nädal: Teatmeteosed tänapäeval

Lapsena, umbes 20 aastat tagasi, meeldis mulle palju ristsõnasid lahendada. Selle tegevuse juurde käis ka teatmeteoste sirvimine. Tol ajal tuli mul leppida 30 aastat vana ENSV-aegse 9-köitelise entsüklopeediaseeriaga ja sama vanade või isegi vanemate atlastega. Peale ristsõnade tuli ikka aeg-ajalt koolitöödena ka referaate teha ning kui informatsiooni väheks jäi, sai samuti ära käidud raamatukogus, kus sai uurida märksa värskemaid teatmeid. Kogu nende tegevuste jaoks kulus paras-jagu aega ja leitud informatsioon ei olnud alati ajakohane.

Nüüd aga ristsõnu ei harrasta, kuid kiiret informatsiooni hangin igapäevaselt. Ei ole raske võtta taskust välja telefon ning toksida midagi otsingumootorisse ja saada mingi kiire vastus. Samas spetsiifiliste küsimuste või osingute puhul Google otsingumootor ise tsiteerib lühidalt vastuseid ilma, et oleks vaja külastada konkreetseid lehti. Muidugi ei ole mu eesmärk rääkida otsingumootoritest, kuid leian, et need on tugevalt seotud uue meedia teatmeteostega. Tänapäeval neist suurim entsüklopeedia on Wikipedia. Ja atlas? Mulle tundub, et sõna "atlas" viitab siiski paberi peal olevate kaartide kogumikule ning et uues meedias on see sõna pigem kasutusest läinud. Selle asemel kasutame pigem sõna "kaart" ainsuses, sest kui kasutame näiteks Google Maps rakendust, siis visuaalselt me näemegi ühte suurt interaktiivset kaarti.

Ka neis interaktiivsetes kaardirakendustes on olemas otsingumootorid. Kus ei oleks? Otsingumootorid on igal pool, need on kõigega seotud. Igatahes kaardirakendused pakuvad erinevaid võimalusi, mida omal ajal ei osanud isegi ette kujutada, kui atlaseid sirvisin. Esiteks, suumimine - mõne hetkega olen maailmakaardilt oma kodulinna kaarti vaatamas. Teiseks, panoraamimine - ühe kiire liigutusega vaatan naabruskaarti. Kolmandaks, adresseerimine - otsingumootor suudab enam-jaolt täpsed aadressid üles leida. Tegelikult ei jaksagi pikalt kõike loetleda, lühidalt aga satelliitvaade, tänavavaade (Google Maps), navigeermislisad, erinevate asutuste märgendid, jne. Pärast kõike seda tundub üsna mõttetu atlaseid sirvida.

Pöördudes tagasi Wikipedia juurde. Ingliskeelses Wikipedias on üle 6 miljoni artikli, nendes kokku üle 3.5 miljardi sõna. Prindituna oleks Wikipedia raamaturiiul umbes 14 meetrit lai ja 3 meetrit kõrge. Selles oleks üle 2600 raamatu, milles igas oleks 500 lehte. Mõelda vaid kui kaua aega võtaks mingi artikli üles leidmine sellisest riiulist. Eeldades veel, et tuleb lapata sisukordi, et veenduda kuidas otsitav vastab reaalsete artiklitega. Aga õnneks meile tuntud Wikipedias ja kõikides teistes internetientsüklopeediates on oma otsingumootor ning artiklite leidmine käib paari sekundiga. Ühe inimese või mingi doktorikraadidega grupi jaoks oleks võimatu olnud sellise ulatusega teatmekogu luua. Wikipedia puhul saab iga inimene olla artikli kirjutaja ja selles see edu peitubki - inimeste kaasamises.

Ma ise küll ei ole raamatuhuviline, kuid mulle on alati meeldinud värske trükilõhn ja mõistan, et mõne jaoks on näpuga järge ajada raamatus võib-olla mugavam kui ekraanilt lugemine. Kindlasti ei ole aga tänapäeval moes raamatuid rohkesti riiulitesse koguda.

2. nädal: Vanad lahendused

Mõned tehnoloogiad püsivad, mõned hääbuvad. Järgnevalt räägin ühest hääbunust ja ühest püsinud Interneti tehnoloogiast. Kummagi algusaeg pärineb siis enne veebi tekkimist.

Sissehelistamisega ühendus

Kuigi vaesemates regioonides on see ühenduse vorm endiselt kasutusel, võib seda nimetatada möödunud nähtuseks, mida kasutati peamiselt 80. ja 90. aastatel. Sissehelistamisega ühendus on analoogsignaali kasutav ühendus kasutaja modemi ja teenusepakkuja modemi vahel mööda telefoniliini, mille korral ei ole võimalik pidada samaaegselt kõne ja internetiühendust. Arvuti operatsioonisüsteemi on vajalik tarkvara, millele tuleb sisse sööta teenusepakkuja number, et sealt edasi modem teaks, mis numbrile tuleb ühenduse loomiseks helistada. Maksimaalseks kiiruseks on 56 kilobitti sekundis, mis praktikas on veel väiksemgi. Teiste sõnadega 1 megabaidi allalaadimiseks kulub vähemalt 2.5 minutit. Ühenduse peitaeg on vähemalt 150 millisekundit, seega võrgumängudeks on see viletsavõitu.
Antud ühenduse vorm loodi 1979. aastal Tom Truscotti, Jim Ellise ja Steve Bellovini poolt tänapäeva foorumite eelkäija USENET-ti võrku ühendamiseks ja selle kasutamiseks. Sinna võrku sai uudiseid postitada ja neid sealt lugeda.

Elektronpost 

Lühidalt siis, e-post, on püsinud tänapäevani kasutuses. Esimese e-kirjaprogrammi arendas välja Ray Tomlison 1971. aastal Interneti eelkäijal - ARPANETil. Eelnevalt oli võimalik saata kirju kasutajalt kasutajale sama masina peal, kuid ta võttis kasutusse meile tuntud @-sümboli, et siduda ära kasutaja nimi asukoha masinaga. 1976. aastal moodustasid e-kirjad umbes 75% kogu ARPANETi liiklusest, kuid nüüdisajal on e-kirjade osakaal suhteliselt väike praeguse meelelahutuse (Netflix, YouTube, IPTV jne) liikluse kõrval.
Tänapäeval kasutatakse e-posti ka kasutaja valideerimisvahendina. Kus iganes suuremas veebiportaalis sa ka ei looks endale mingisuguse konto, siis tuleb see siduda su e-postiga. Seega e-posti kontot võib pidada üheks tähtsamaiks kontoks Internetis, kui nüüd internetipanga konto välja arvata, mis omakorda on seotud reaalse isikuga kui et kasutajaga. E-posti abil saad taastada oma unustatud veebiportaalide paroole, võtta vastu veebipoodide e-arveid ja reklaame, ning igasuguste sotsiaalkanalite teavitusi. Kirjavahetus on muidugi ilmselge.


Praegusel ajal ei taha kuuldagi olukorrast, kus oleks vaja internetiühendus katkestada, et telefonikõne pidada. Piisab juba sellest, et olla häiritud, kui nutitelefonil üks funktsionaalsus ei tööta kui teine sisse lülitatud. Aga nutitelefone mainides, koos elektronpostiga on need praktiliselt välja suretanud tavalise posti teel toimuva kirjavahetuse. Tean, et mu emal on kombeks veel pühade ajal kirju saata. Osade inimeste tugevaid harjumusi ei muuda tehnika areng kuidagi. =D

1. nädal: Kolm IT-lahendust, mis kukkusid läbi

Viimase 20 aasta jooksul on tehnoloogia valdkonnas igasuguseid põnevaid arenguid toimunud. Järgnevalt toon välja kolm nurjunud teostust tänapäeva edukatest IT-lahendustest - Microsofti nutitelefonid ja üks tema operatsioonisüsteemidest ning Google sotsiaalvõrgustik.

Windows Phone

Kui 2007. aastaks oli Nokiat saatnud suur edu mobiiliturul, olid nad selle edu juures kaotanud oma innovatsiooni. Samal aastal tuli uudne toode Apple poolt - puutetundliku ekraaniga iPhone nutitelefon. Sellega algas nutiajastu ning juba järgmisel aastal tuli Google'ilt uue ajastu telefonidele uus operatsioonisüsteem Android. Samal ajal kui Google jagas oma uut süsteemi oma partneritele tasuta, siis Nokia endiselt kasutas oma 10 aastat vana tehnoloogiliselt aegunud Symbian süsteemi.
Kui mõni aasta hiljem avastati end kuristiku põhjast, otsustas Nokia oma süsteemi välja vahetada, kuid valis vale poole - Microsofti. Nende aastate jooksul olid enamus Nokia-fännid juba iPhone'i või Android-telefoni peale üle läinud ning Microsoft ei toonud oma nutiseadmete operatsioonisüsteemiga midagi uut tavakasutajatele.

Windows 8

Üks kirvemaid operatsioonisüsteeme Microsofti süsteemide liinis. Keegi ei soovinud sellist toodet, siiski toimisid nii nagu nad ise heaks arvasid. Windows 8 muutis kasutaja süle- või lauaarvuti üheks suureks "nuti"-seadmeks. Suur probleem oli, et nende seadmete kasutajatel puudusid puutetundlikud ekraanid ning üles-skaleeritud navigeerimiskastikesed nägid nii igavad ja koledad välja. Enamus inimesed tundsid puudust tavapärasest Start-menüüst. Aga vigasid oli muidki, sest kogu süsteem oli üks multi-platvormi sega-pudru.

Google+

Kui on juba olemas mingi töötav lahendus, mis on jätkuvalt populaarne ja piisavalt kaua kasutuses olnud, siis uue samalaadse lahenduse pakkumine on mõttetu. Oleks vaja uudseid ja paremaid lisasid, et kasutajad vahetaksid oma olemasoleva lahenduse välja. Google jäi oma sotsiaalvõrgustikuga 7 aastat hiljaks, sest Facebook oli juba 2004. aastast platsis. Arvan, et Google idee seisnes selles, et kuna Androidi ja Gmaili saadab suur edu, siis võiksid ju nad ise pakkuda ka sotsiaalvõrgustiku platvormi.