Käesoleva nädala ülesandeks on kirjutada Eric S. Raymondi kirjutise Hacker-HOWTO kohta arvustus. Laias mõttes on tegemist hariva ja selgust loova kirjatükiga, mis ütleb selgelt kes on häkker ja kes seda ei ole. Tuleb nõustuda, et tegemist ei ole müüdiga sellest, et inimeste teadlikkus sellest valdkonnast on vilets – kõiki pahalasi peetakse häkkeriteks ning seda kogukonda, kes tegelikult on häkkerid, ei tuntagi.
Alustuseks võtaksin ette dokumendi formaadi. Iga dokumendi loomiseks, mis on kellelegi kohustuslik, peab olema selle loojale või kehtestajale antud vastav võim ja õigus. Näiteks on suveräänsel riigil oma territooriumi piires anda välja õigusakte, mis on kohustuslikud kõigile, kes selle riigi territooriumil viibivad. Pool-vabatahtlike institutsioonidega on keerulisem, nt Euroopa Liit, ÜRO või ka WHO. Nende poolt antud aktidele võivad liikmesriigid vahel vilistada või tõlgendada neid endale sobival viisil ning selle aktiga vastuollu minnes ei järgne liikmele enamasti ühtegi tõsist sanktsiooni (selliselt kirjapandud reeglid on kirjatüki autorile „vastukarva“). Nüüd täiesti mitteametlike ja vabatahtlike ühendustega on lugu veelgi keerulisem. Tegemist saab olla lihtsalt inimese motivatsiooniga kirja pandut järgida. Ja kui inimene kirja pandut ei järgi, siis halvemal juhul ta hukatakse 😊(nt koraani mitte järgimise korral), kuid reeglina temaga lihtsalt enam ei arvestata või satub ta vastava kogukonna põlu alla. Sellise põhimõtte järgi „elab“ ka ESR kirjutis – kui sobib, siis arvestame sinuga ja kui mitte, siis meie ei arvesta sinuga.
Mis puutub kirjutise sisu, siis siin ei ole mõtet laskuda detailidesse, kuivõrd tegemist on selles ringkonnas suurt autoriteeti omava inimese mõtetega. Kõik, kellel on teistsugune nägemus asjast, saavad ajada soovi korral „oma asja“ ega üritada häkkeriks pürgida. Iseenesest see ideoloogia, mida tegelik häkkerite kogukond edendab, on väga tänuväärne ja üllas. Nende panus arvutiteaduse arengus on kindlasti kordi suurem kui suurkorporatsioonide oma, kuivõrd viimased on orienteeritud kasumile, mitte asja paremaks tegemisele ja mitmekülgsele arendamisele.
Kokkuvõtteks võib korrata, et sellise kogukonna töö on väga väärtuslik ja tänuväärne ning käesolev kirjutis annab võhikutele hea pildi häkkerlusest ja eriti sellest, kes häkkerid ei ole. Kindlasti propageerib kirjutis ka ühiskondlikku tegevust, mida meie materiaalses ühiskonnas väärtustatakse kindlasti vähe.
No comments:
Post a Comment