Käesoleva nädala teemaks on arendus- ja ärimudelid. Keskendun enda blogis …
Niipalju, kui olen kokku puutunud erinevate arendusprojektidega, eelistatakse neis suuresti agiilset arendusmudelit. Seda ilmselt kõikidel nendel põhjustel, millest on ka käesoleva nädala õppematerjalis välja toodud: suhtlus kliendi ja arendajate vahel on pidev ja sellega tagatakse see, et projekt ei liiguks vales suunas, klient saab kiiresti midagi käega-katsutavat, arenduse plaan on oluliselt detailsem ja jälgitavam jne. Suuremate projektide puhul on selle arendusmudeliga seotud hulk probleeme. Nimelt, kui soovida arendada projekti väliste arendajatega, siis on küsimus selles, kuidas üles ehitada hange selliselt, et see oleks ühtpidi õiglane nii kliendi kui ka arendaja jaoks ning et projekti maht oleks mingil kujul kliendi jaoks hoomatav – see tähendab, et esialgne „kohvipaksu“ pealt tehtud eelarve ka lõpuks pädeks. Tihti selgub arenduse käigus, et klient tahtis hoopis teist asja, kui arendaja seda planeeris. Nii läheb projekti maksumus lõhki. Kui hankel osales mitu pakkujat, siis oleks ehk teine pakkuja, kes hanget ei võitnud, teinud lõpuks odavama pakkumise. Seetõttu on vähemasti paljud riigiasutused läinud just seda teed, et luua endale suured arendusmeeskonnad, kuna „kosk“ on samuti halb lahendus.
Endal on olnud kokkupuuteid nii kose kui ka agiilsete projektidega. Üks suur projekt, millega aastate eest alustasime „kose“-mudeliga läks sisuliselt luhta. Eesti suur arendaja võttis selle teha, kuid jättis selle katki, tulemuseks suured juriidilised vaidlused ja leppetrahvi nõuded. Probleemid algasid hanke üles ehitamisest, kuid jätkusid nii tellija/kliendi kui ka arendaja tegevusega. Nagu öeldud, läks töö luhta ja pärast seda võeti projekti arendama asutuse palgale oma arendajad, kes arendavad seda vana projekti agiilsena edasi tänaseni. Julgen väita, et agiilsena ja enda kontrolli all olevate arendajatega lahendus on andnud paremaid tulemusi. Väljast ostetud arendaja puhul oli läbipaistmatu see, millega nad tegelesid ning kohati jäi mulje, et neil kadus projekti vastu huvi ära ning tollase leppetrahvide ja kohtuvaidluste praktika valguses oli neil projekti saatusest ka ükskõik, kuna neile sealt erilist kahju ei paistnud.
Kõige enam olen kokku puutunud traditsioonilise omandvaraga. Nagu ülalmainitud projekti, nii ka ülejäänud töö juures toimunud projektid on toimunud sama mudeliga. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et teenused, millega olen kokku puutunud, on väga spetsiifilised ning ei ole laias ilmas kasutatavad. Kui eksisteeriks mõni vabavaralise ärimudeliga arendatud lahendus, siis ei kahtleks minutitki ja võtaks selle kasutusele. Kunagi testiti meie asutuses võimalust loobuda Office toodetest OpenOffice kasuks, kuid see projekt jooksis liiva. Ma ei ole kindel, et see tulemus oli objektiivne, kuivõrd inimesed ei olnud ilmselt vastuvõtlikud tarkvarale, millega nad pole varem kokku puutunud. Vähemasti riigisüsteemides süvendatakse pidevalt sõltuvust Microsofti toodetest, kuna kõik infosüsteemid, mis ei ole otseselt kodanikule suunatud, ehitatakse üles Windowsile ja seotuna Office’iga. Iseenesest saaks siin üpris palju kulusid optimeerida.
No comments:
Post a Comment