4. nädal: Eesti infoühiskonna visioonidest

Aasta 2020 on käes ning seitse aastat on möödunud sellest, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tuli lagedale dokumendiga Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020. Sinna sai kirja pandud Eesti infoühiskonna visioon käesolevaks aastaks. Minu arvates on kõik seal kirjutatud punktid progressi näinud - üks rohkem, teine vähem. Järgnevalt siis valin oma arvamuse põhjal välja mõlemast kategooriast ühe.

Inimesed on saanud IKT abil nn targaks tarbijaks. Nad hoiavad raha kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades majades või ostes interneti kaudu rohkem e-poodidest.

Tänapäeval ei jõua enam e-teenuseid kokku lugedagi, tõesti saab paljud asjaajamised kodus ära tehtud. E-teenused kingivad meile peale ajalise võidu ka transpordi arvelt rahalise võidu. Ja nagu aja kohta öeldakse, on see samuti raha. Tarkades majades elamisega ma päris nõus ei ole, sest keskmise eestlase sissetulek väga ei võimalda säärast luksust veel. Küll aga e-poode on meil lausa jalgadega segada. Ei ole küll ise katsetanud veel, kuid isegi sööki pidi saama osta e-poodidest. Minu isiklik kriteerium e-poodidele on pangalingi olemasolu, tuleb maksimaalne aeg (mugavus) võita sealt kus võimalik. Liigitaksin selle punkti täidetud visiooni alla.

Eestisse tullakse uudseid IKT-lahendusi tegema ja katsetama kogu maailmast. Siin loovad uusi tervishoiu, tööstuse, energeetika, hariduse jt lahendusi uued rahvusvahelised arenduskeskused, välismaised kasvuettevõtted ja teadurid. 

Selle toetamiseks ning Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid eteenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi. Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses. 

Arvan, et siin on kohati progress aeglasem, kuna tegu on pigem investeeringuga. Riik võttis kasvuettevõtete toetamise suuna, meelitades siia ka välisettevõtjaid oma e-residentsuse programmiga. Programm laseb välismaalastel hõlpsasti digitaalselt luua ettevõtte Eestis ning kaugelt juhtida seda, kasutades meie avaliku ja erasektori teenuseid. E-residentsus tuli välja 2014. aasta lõpus ning 2019. aasta seisuga oli üle 62 000 e-residendi ja üle 10 100 loodud ettevõtte, pakkudes tööd umbes 1 700 inimesele. Programm on toonud Eesti majandusele 31 miljonit eurot tulu. Ütleksin, et need huvitavad numbrid on alles väiksed, kuid areng on siiski "okei" olnud. Kui see on, mis sooviti saavutada, siis on visioon küll täidetud, kuid investeeringute tulemuste nägemiseks võiks ilmselt oodata veel 10 aastat, eeldades, et riik jätkab toetamast seda arengut.

Meedias aeg-ajalt puhutakse ka suuri mulle tehnikahiidude laienemisest Eesti alale. Ühel päeval Google, teisel päeval Tesla. Samaviisi on huvitavaid uudiseid energeetika valdkonnast, iga aasta võetakse teemaks tuumaenergia võimalikku kasutamist Eestis. Aga ikka ja jälle ei suudeta leida milleski konsensust. Küll peetakse debatte, avaldatakse arvamusartikleid, tehakse proteste - keegi ei soovi ühtegi uut suurt tööstusjaama oma elukoha lähedale, rääkimata tuuleparkidest ja Rail Balticast. Lõppude lõpuks tundub nagu oleks Eestis väga vähe ruumi kuhu saab üldse miskit rajada. Probleem on aga selles, et debatti peetakse alles siis, kui konkreetne olukord juba ukse taga on.

«Riik võiks ära teha sotsiaal-majandusliku hinnangu hüpoteetilise serverikeskuse, akutehase ja elektriautode tootja kohta. Kui teame, millist efekti see riigile tooks, siis suudame ka välja pakkuda vajalikud vahendid riigi poolt uute tööstusinvesteeringute meelitamiseks Eestisse. Google, Tesla ja teised suured tänased tegijad tööstusvaldkonnas ei oota, kuni me siseriiklikku debatti peame.» 
Sandor Liive

https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf
https://tehnika.postimees.ee/6832322/e-residentide-loodud-ettevotete-arv-uletas-maagilise-piiri
https://tehnika.postimees.ee/4500763/sandor-liive-miks-google-ja-tesla-eestisse-ei-tule

3. nädal: Teatmeteosed tänapäeval

Lapsena, umbes 20 aastat tagasi, meeldis mulle palju ristsõnasid lahendada. Selle tegevuse juurde käis ka teatmeteoste sirvimine. Tol ajal tuli mul leppida 30 aastat vana ENSV-aegse 9-köitelise entsüklopeediaseeriaga ja sama vanade või isegi vanemate atlastega. Peale ristsõnade tuli ikka aeg-ajalt koolitöödena ka referaate teha ning kui informatsiooni väheks jäi, sai samuti ära käidud raamatukogus, kus sai uurida märksa värskemaid teatmeid. Kogu nende tegevuste jaoks kulus paras-jagu aega ja leitud informatsioon ei olnud alati ajakohane.

Nüüd aga ristsõnu ei harrasta, kuid kiiret informatsiooni hangin igapäevaselt. Ei ole raske võtta taskust välja telefon ning toksida midagi otsingumootorisse ja saada mingi kiire vastus. Samas spetsiifiliste küsimuste või osingute puhul Google otsingumootor ise tsiteerib lühidalt vastuseid ilma, et oleks vaja külastada konkreetseid lehti. Muidugi ei ole mu eesmärk rääkida otsingumootoritest, kuid leian, et need on tugevalt seotud uue meedia teatmeteostega. Tänapäeval neist suurim entsüklopeedia on Wikipedia. Ja atlas? Mulle tundub, et sõna "atlas" viitab siiski paberi peal olevate kaartide kogumikule ning et uues meedias on see sõna pigem kasutusest läinud. Selle asemel kasutame pigem sõna "kaart" ainsuses, sest kui kasutame näiteks Google Maps rakendust, siis visuaalselt me näemegi ühte suurt interaktiivset kaarti.

Ka neis interaktiivsetes kaardirakendustes on olemas otsingumootorid. Kus ei oleks? Otsingumootorid on igal pool, need on kõigega seotud. Igatahes kaardirakendused pakuvad erinevaid võimalusi, mida omal ajal ei osanud isegi ette kujutada, kui atlaseid sirvisin. Esiteks, suumimine - mõne hetkega olen maailmakaardilt oma kodulinna kaarti vaatamas. Teiseks, panoraamimine - ühe kiire liigutusega vaatan naabruskaarti. Kolmandaks, adresseerimine - otsingumootor suudab enam-jaolt täpsed aadressid üles leida. Tegelikult ei jaksagi pikalt kõike loetleda, lühidalt aga satelliitvaade, tänavavaade (Google Maps), navigeermislisad, erinevate asutuste märgendid, jne. Pärast kõike seda tundub üsna mõttetu atlaseid sirvida.

Pöördudes tagasi Wikipedia juurde. Ingliskeelses Wikipedias on üle 6 miljoni artikli, nendes kokku üle 3.5 miljardi sõna. Prindituna oleks Wikipedia raamaturiiul umbes 14 meetrit lai ja 3 meetrit kõrge. Selles oleks üle 2600 raamatu, milles igas oleks 500 lehte. Mõelda vaid kui kaua aega võtaks mingi artikli üles leidmine sellisest riiulist. Eeldades veel, et tuleb lapata sisukordi, et veenduda kuidas otsitav vastab reaalsete artiklitega. Aga õnneks meile tuntud Wikipedias ja kõikides teistes internetientsüklopeediates on oma otsingumootor ning artiklite leidmine käib paari sekundiga. Ühe inimese või mingi doktorikraadidega grupi jaoks oleks võimatu olnud sellise ulatusega teatmekogu luua. Wikipedia puhul saab iga inimene olla artikli kirjutaja ja selles see edu peitubki - inimeste kaasamises.

Ma ise küll ei ole raamatuhuviline, kuid mulle on alati meeldinud värske trükilõhn ja mõistan, et mõne jaoks on näpuga järge ajada raamatus võib-olla mugavam kui ekraanilt lugemine. Kindlasti ei ole aga tänapäeval moes raamatuid rohkesti riiulitesse koguda.

2. nädal: Vanad lahendused

Mõned tehnoloogiad püsivad, mõned hääbuvad. Järgnevalt räägin ühest hääbunust ja ühest püsinud Interneti tehnoloogiast. Kummagi algusaeg pärineb siis enne veebi tekkimist.

Sissehelistamisega ühendus

Kuigi vaesemates regioonides on see ühenduse vorm endiselt kasutusel, võib seda nimetatada möödunud nähtuseks, mida kasutati peamiselt 80. ja 90. aastatel. Sissehelistamisega ühendus on analoogsignaali kasutav ühendus kasutaja modemi ja teenusepakkuja modemi vahel mööda telefoniliini, mille korral ei ole võimalik pidada samaaegselt kõne ja internetiühendust. Arvuti operatsioonisüsteemi on vajalik tarkvara, millele tuleb sisse sööta teenusepakkuja number, et sealt edasi modem teaks, mis numbrile tuleb ühenduse loomiseks helistada. Maksimaalseks kiiruseks on 56 kilobitti sekundis, mis praktikas on veel väiksemgi. Teiste sõnadega 1 megabaidi allalaadimiseks kulub vähemalt 2.5 minutit. Ühenduse peitaeg on vähemalt 150 millisekundit, seega võrgumängudeks on see viletsavõitu.
Antud ühenduse vorm loodi 1979. aastal Tom Truscotti, Jim Ellise ja Steve Bellovini poolt tänapäeva foorumite eelkäija USENET-ti võrku ühendamiseks ja selle kasutamiseks. Sinna võrku sai uudiseid postitada ja neid sealt lugeda.

Elektronpost 

Lühidalt siis, e-post, on püsinud tänapäevani kasutuses. Esimese e-kirjaprogrammi arendas välja Ray Tomlison 1971. aastal Interneti eelkäijal - ARPANETil. Eelnevalt oli võimalik saata kirju kasutajalt kasutajale sama masina peal, kuid ta võttis kasutusse meile tuntud @-sümboli, et siduda ära kasutaja nimi asukoha masinaga. 1976. aastal moodustasid e-kirjad umbes 75% kogu ARPANETi liiklusest, kuid nüüdisajal on e-kirjade osakaal suhteliselt väike praeguse meelelahutuse (Netflix, YouTube, IPTV jne) liikluse kõrval.
Tänapäeval kasutatakse e-posti ka kasutaja valideerimisvahendina. Kus iganes suuremas veebiportaalis sa ka ei looks endale mingisuguse konto, siis tuleb see siduda su e-postiga. Seega e-posti kontot võib pidada üheks tähtsamaiks kontoks Internetis, kui nüüd internetipanga konto välja arvata, mis omakorda on seotud reaalse isikuga kui et kasutajaga. E-posti abil saad taastada oma unustatud veebiportaalide paroole, võtta vastu veebipoodide e-arveid ja reklaame, ning igasuguste sotsiaalkanalite teavitusi. Kirjavahetus on muidugi ilmselge.


Praegusel ajal ei taha kuuldagi olukorrast, kus oleks vaja internetiühendus katkestada, et telefonikõne pidada. Piisab juba sellest, et olla häiritud, kui nutitelefonil üks funktsionaalsus ei tööta kui teine sisse lülitatud. Aga nutitelefone mainides, koos elektronpostiga on need praktiliselt välja suretanud tavalise posti teel toimuva kirjavahetuse. Tean, et mu emal on kombeks veel pühade ajal kirju saata. Osade inimeste tugevaid harjumusi ei muuda tehnika areng kuidagi. =D

1. nädal: Kolm IT-lahendust, mis kukkusid läbi

Viimase 20 aasta jooksul on tehnoloogia valdkonnas igasuguseid põnevaid arenguid toimunud. Järgnevalt toon välja kolm nurjunud teostust tänapäeva edukatest IT-lahendustest - Microsofti nutitelefonid ja üks tema operatsioonisüsteemidest ning Google sotsiaalvõrgustik.

Windows Phone

Kui 2007. aastaks oli Nokiat saatnud suur edu mobiiliturul, olid nad selle edu juures kaotanud oma innovatsiooni. Samal aastal tuli uudne toode Apple poolt - puutetundliku ekraaniga iPhone nutitelefon. Sellega algas nutiajastu ning juba järgmisel aastal tuli Google'ilt uue ajastu telefonidele uus operatsioonisüsteem Android. Samal ajal kui Google jagas oma uut süsteemi oma partneritele tasuta, siis Nokia endiselt kasutas oma 10 aastat vana tehnoloogiliselt aegunud Symbian süsteemi.
Kui mõni aasta hiljem avastati end kuristiku põhjast, otsustas Nokia oma süsteemi välja vahetada, kuid valis vale poole - Microsofti. Nende aastate jooksul olid enamus Nokia-fännid juba iPhone'i või Android-telefoni peale üle läinud ning Microsoft ei toonud oma nutiseadmete operatsioonisüsteemiga midagi uut tavakasutajatele.

Windows 8

Üks kirvemaid operatsioonisüsteeme Microsofti süsteemide liinis. Keegi ei soovinud sellist toodet, siiski toimisid nii nagu nad ise heaks arvasid. Windows 8 muutis kasutaja süle- või lauaarvuti üheks suureks "nuti"-seadmeks. Suur probleem oli, et nende seadmete kasutajatel puudusid puutetundlikud ekraanid ning üles-skaleeritud navigeerimiskastikesed nägid nii igavad ja koledad välja. Enamus inimesed tundsid puudust tavapärasest Start-menüüst. Aga vigasid oli muidki, sest kogu süsteem oli üks multi-platvormi sega-pudru.

Google+

Kui on juba olemas mingi töötav lahendus, mis on jätkuvalt populaarne ja piisavalt kaua kasutuses olnud, siis uue samalaadse lahenduse pakkumine on mõttetu. Oleks vaja uudseid ja paremaid lisasid, et kasutajad vahetaksid oma olemasoleva lahenduse välja. Google jäi oma sotsiaalvõrgustikuga 7 aastat hiljaks, sest Facebook oli juba 2004. aastast platsis. Arvan, et Google idee seisnes selles, et kuna Androidi ja Gmaili saadab suur edu, siis võiksid ju nad ise pakkuda ka sotsiaalvõrgustiku platvormi.