Lapsena, umbes 20 aastat tagasi, meeldis mulle palju ristsõnasid lahendada. Selle tegevuse juurde käis ka teatmeteoste sirvimine. Tol ajal tuli mul leppida 30 aastat vana ENSV-aegse 9-köitelise entsüklopeediaseeriaga ja sama vanade või isegi vanemate atlastega. Peale ristsõnade tuli ikka aeg-ajalt koolitöödena ka referaate teha ning kui informatsiooni väheks jäi, sai samuti ära käidud raamatukogus, kus sai uurida märksa värskemaid teatmeid. Kogu nende tegevuste jaoks kulus paras-jagu aega ja leitud informatsioon ei olnud alati ajakohane.
Nüüd aga ristsõnu ei harrasta, kuid kiiret informatsiooni hangin igapäevaselt. Ei ole raske võtta taskust välja telefon ning toksida midagi otsingumootorisse ja saada mingi kiire vastus. Samas spetsiifiliste küsimuste või osingute puhul Google otsingumootor ise tsiteerib lühidalt vastuseid ilma, et oleks vaja külastada konkreetseid lehti. Muidugi ei ole mu eesmärk rääkida otsingumootoritest, kuid leian, et need on tugevalt seotud uue meedia teatmeteostega. Tänapäeval neist suurim entsüklopeedia on Wikipedia. Ja atlas? Mulle tundub, et sõna "atlas" viitab siiski paberi peal olevate kaartide kogumikule ning et uues meedias on see sõna pigem kasutusest läinud. Selle asemel kasutame pigem sõna "kaart" ainsuses, sest kui kasutame näiteks Google Maps rakendust, siis visuaalselt me näemegi ühte suurt interaktiivset kaarti.
Ka neis interaktiivsetes kaardirakendustes on olemas otsingumootorid. Kus ei oleks? Otsingumootorid on igal pool, need on kõigega seotud. Igatahes kaardirakendused pakuvad erinevaid võimalusi, mida omal ajal ei osanud isegi ette kujutada, kui atlaseid sirvisin. Esiteks, suumimine - mõne hetkega olen maailmakaardilt oma kodulinna kaarti vaatamas. Teiseks, panoraamimine - ühe kiire liigutusega vaatan naabruskaarti. Kolmandaks, adresseerimine - otsingumootor suudab enam-jaolt täpsed aadressid üles leida. Tegelikult ei jaksagi pikalt kõike loetleda, lühidalt aga satelliitvaade, tänavavaade (Google Maps), navigeermislisad, erinevate asutuste märgendid, jne. Pärast kõike seda tundub üsna mõttetu atlaseid sirvida.
Pöördudes tagasi Wikipedia juurde. Ingliskeelses Wikipedias on üle 6 miljoni artikli, nendes kokku üle 3.5 miljardi sõna. Prindituna oleks Wikipedia raamaturiiul umbes 14 meetrit lai ja 3 meetrit kõrge. Selles oleks üle 2600 raamatu, milles igas oleks 500 lehte. Mõelda vaid kui kaua aega võtaks mingi artikli üles leidmine sellisest riiulist. Eeldades veel, et tuleb lapata sisukordi, et veenduda kuidas otsitav vastab reaalsete artiklitega. Aga õnneks meile tuntud Wikipedias ja kõikides teistes internetientsüklopeediates on oma otsingumootor ning artiklite leidmine käib paari sekundiga. Ühe inimese või mingi doktorikraadidega grupi jaoks oleks võimatu olnud sellise ulatusega teatmekogu luua. Wikipedia puhul saab iga inimene olla artikli kirjutaja ja selles see edu peitubki - inimeste kaasamises.
Ma ise küll ei ole raamatuhuviline, kuid mulle on alati meeldinud värske trükilõhn ja mõistan, et mõne jaoks on näpuga järge ajada raamatus võib-olla mugavam kui ekraanilt lugemine. Kindlasti ei ole aga tänapäeval moes raamatuid rohkesti riiulitesse koguda.
No comments:
Post a Comment