Võimu kuritarvitamisega IT-maailmas tuleb esimesena pähe viimasel ajal poliitiliselt kuum ja mõneti valus teema, mis puudutab Huawei erinevaid seadmeid. Huawei on saavutanud hea turupositsiooni nii võrguseadmete kui ka lõppkasutaja seadmete turusegmendis. Enda tutvusringkonnas kasutavad mitmed inimesed nii Huawei mobiiltelefone kui ka nende ruutereid või teisi kodukasutaja jaoks mõeldud võrguseadmeid. Seadmete kasutajate poolt ei ole kuulnud nurinat, pigem võiks väita, et tagasiside on väga positiivne. Huawei mobiiltelefonide disain, kaamera, töökindlus ja hind on sellised, mille tõttu ei näe nende kasutajad põhjust ka tulevikus valida teise tootja seadmeid. Seda mõistagi eeldusel, et Google jätkab nendega koostööd. Huawei edu on teinud ilmselt konkurentide elu mõruks ja otsitakse igasuguseid võimalusi, kuidas turuosa neilt tagasi saada. Kas meedias kajastatud probleemid on tegelikud või konkurentide rünnak?
Arvan, et kui eksisteeriks tõendeid, oleks need juba ka avalikkuseni jõudnud. Seetõttu on need hetkel vaid spekulatsioonid. Samas tuleb arvestada, et Hiina on väga suur ja võimas riik. Ta on hoidnud end erinevalt mõnest teisest suurriigist seni rahvusvahelisel tasemel võrdlemisi tahaplaanile. Kuid tõsi ta on, et Hiina seadused näevad ette oma riigis tegelevate firmade kohustuse teha koostööd ka julgeolekuteenistustega, kelle peamiseks tööriistaks ongi just informatsioon. Informatsioon on tänapäeva ühiskonnas kõige olulisem. Analüüsides erinevaid mahukaid andmeid ja omades võimalust mõjutada inimeste käitumist oma seadmete abil on võimalik manipuleerida masse. Kas see oht on realiseerunud või võiks tulevikus realiseerida, ei oska mina prognoosida. Küll aga tuleb ülemaailmses laias veebis ja ka muid seadmeid kasutades arvestada sellega, et kõike, millega ma seal tegelen, võidakse minu vastu ära kasutada. Seetõttu üritan hoida võimalikult palju tundlikku informatsiooni kõiksugustest seadmetest eemal.
Teine mõte, mis selle teemaga assotsieerub on õigusaktid ja riiklikud andmebaasid. Õigusloojad, eriti andmekaitse valdkonnas, kappavad tiigrihüpetega selles suunas, kuhu neile meeldib. Seni on nad liikunud privaatsuse poole. See tähendab, et andmete töötlemisel kehtib minimaalsusprintsiip, mis tähendab, et koguda võib võimalikult vähe andmeid, kogutud andmeid võivad töödelda võimalikult väike hulk inimesi – üksnes need, kellel on selleks vajadus, ning veelgi enam, enamuseks andmetöötluseks on vaja isiku nõusolekut. Nende inimeste tegevus, kes teiste inimeste andmetele ligi pääsevad, peab olema fikseeritud. Selle kohta on kirjutatud erinevatesse õigusaktidesse palju norme, mis käsivad logida kõike. Samas ei ole õigusloojad just kuigi IT-teadlikud ja reaalne elu nendeni tihti ka ei jõua. Süsteemi arendamisel tehakse rakendused ilusti nõuetele vastavalt ära, kuid jäetakse täielikult tähelepanuta see, mis õigused ja võimalused jäävad süsteemi administraatoritele. Ise olen kokku puutunud süsteemidega, kus rakenduse tasemel ongi logimisega hästi, kuid otse andmebaasis toimetamisest ei jää maha ühtegi logi administraatori tegevuste kohta. Siin tasuks õigusloojatel end veidi enam IT valdkonnas harida ja töötada välja reaalselt täidetavaid õigusakte.
No comments:
Post a Comment