Saan aru, et iga loometööga kaasnevad autoriõigused. Aga kui inimene koostab viletsa vaevaga esitlusslaidid, mis sisult ei ole eriline loometöö, vaid hoopis levinud ühiskondlikud aineteadmised, kas siis on vajalik sinna külge autoriõiguseid tembeldada? Pean silmas, kui teed 5 minutiga valmis slaidi, kus on tarkvara poolt pakutud taustalahendus, kirjutades pealkirjaks "Pythagorase teoreem" ja sisuks kirjutad selle valemi ning lõppu lisad veel oma õigused. Võib-olla selle näite lihtsus on küll ekstreemne, kuid ütleksin, et kõik liigub sellise labasuse suunas.
Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust "The Case for Copyright Reform" tuuakse välja 6 reformi, mis tõmbaksid autoriõiguste seadustele pidurit. Nendeks on
- Moral Rights Unchanged - Autori moraalsed õigused jäävad puutumata.
- Free Non-Commercial Sharing - Teoste vaba mitte-äriline jagamine.
- 20 Years Of Commercial Monopoly - Senise autoriõiguse eluea, mis on 70 aastat lisaks autori elueale, asemel 20 aastat avaldamisest.
- Registration After 5 Years - Iga loometööga kaasneb automaatselt omandatud autoriõigus, kuid see tuleks registreerida pärast 5 aastat.
- Free Sampling - Loometööde vaba edasiarendus.
- A Ban on DRM - Keelata digitaalsete õiguste haldamine (Digital Rights Management).
Täiesti mõistlikud reformid. Edasi räägiksin aga laiemalt oma arvamusest viimasest punktist, kuna DRM tehnilised meetmed on tõesti kohati täiesti jaburad.
Tooksin välja kaks kõige halvimat lahendust, mis DRM meetmetega kaasneb. Esimeseks oleks tarkvara limiteeritud paigaldamine. Kuigi ettevõtete maailmas on tähtajalise kasutuslitsentsiga tooted tavaline äri, siis eraisikuna mind tõsiselt häirib, kui ma miski sellise asja otsa komistan. Teisalt aga tähtajatu litsentsiga toodete puhul ostetud toote sidumine emaplaadi või muu riistvaraga on täielik pähe istumine. Riistvara aegub ruttu ning kõik uus riistvara ei tule alati defektideta - komponente on aeg-ajalt vaja välja vahetada. Teiseks halvaks lahenduseks oleks veebipõhine autentimine igal kasutuskorral. Eks muidugi Eestis keskendutakse sellele, et internetiühendus oleks kõikjal saadaval, kuid ikka võib tulla ette tehnilisi rikkeid või muid olukordi, kus ei ole võimalik inernetiühendust kasutada. Juba põhimõtteliselt on see vastuvõetamatu, et sellistes olukordades kaotan tarbijana õiguse kasutada toodet, mille eest ma maksin.
Kangesti meenub Microsoft Windowsi kasutuslitsentside iseärasus. Veebipoodides on tihti väga kirju nimekiri neist asjadest. Siis tavalise tarbija ülesandeks jääb välja nuputada, mis "pläusti" ta endale ostukorvi lükkab. Odavamad litsentsid on OEM (Original Equipment Manufacturer) litsentsid, mis ei olegi mõeldud personaalseks kasutamiseks, välja arvatud siis, kui sa oled süsteemi ehitaja. OEM litsentsid on mõeldud tootjatele ja on väga piiratud installatsioonide arvuga, aga jällegi on siin omad nüansid. OEM NONSLP (Non System Locked Pre-installation) versioon ei seo ennast riistvaraga, kuid litsentsi järgi ei tohi sa seda teise süsteemi siiski siirdada. Kuidas tavakasutaja sellest aru peaks saama? Võib-olla tavakasutaja ei paigalda operatsioonisüsteeme, kuigi see tegevus on tänapäeval suhteliselt lihtne. Kindel on aga see, et selline litsentside iseärasus tekitab rohkem segadust ja pettumust kui suvalisele ostjale vaja.
Üldine DRM-vastaste arvamus on, et piraate ei takista need tehnilised meetmed, vaid pigem piiravad klientide ettenähtud õiguseid toodete kasutamiseks.
No comments:
Post a Comment